venerdì 13 novembre 2009
stalingrad
Sõitsin just Stalingradi peatuses eskalaatoriga üles, et istuda 5.-ndalt metrooliinilt ümber 2. liinile. Vaatasin liikuval trepil enda ees seisvaid inimesi, vaatasin valgeid kahhelkivisid seinas, prožesid, lähenevat metallkonstruktsiooniga lage, ja leidsin, et see kõik on hea. Ja tundsin, kuidas ma olen täiesti puhas leht, kuhu kõik need kujutised, olendid, tajungid, tunded joonistuvad, teisendades mu seesmust, tehes seal eristusi. Lasin ümbruses ennast seesmiselt eristada, ja see oligi rõõmus ja hea. Puhas jõud, puhas elu.
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
1 commento:
Sellistel hetkel tunnetan elu justkui liivakella, tasa libisemas otsa poole.
Midagi nii lineaarset on ikka meie ajatajus.
Ja just sellistel hetkedel on tunne, et tõesti elan-olen.
Posta un commento