Ajajalg: Moodsa kunsti muuseum, Pariis (Tokio palee)

Käisin eile moodsa kunsti muuseumis (Wilsoni tänaval). Muide, püsiekspositsioon on seal tasuta, nii et käige aga. Panin hommikul veerand kümneks äratama, pool üksteist sain suure surmaga üles, sirutasin, istusin, sõin, jokutasin, üritasin „asju“ ajada, ja poole kahe paiku olin muuseumis.
Ma seletan, kuidas ma kunstimuuseumis käin. Lülitan keelelise arutlemise välja (nii palju kui võimalik) ja lihtsalt tajun seda, mida mulle tajuda antakse, lasen ennast köita mingitel maalidel või skulptuuridel. St. ma võtan neist puhtmeelelise sisu, ma ei hooli sümbolismidest, tähendustest ja koodidest – ja kuna ma neid suurt ei tunnegi, siis on mul ka üsna lihtne neist mitte hoolida. No muidugi, kui kujutatakse Kristust või tuntud inimest, siis tuleb see muidugi sisse, aga mul enda puhul tundub, et on kaks erinevat tunnetusvõimet, üks on puhtesteetiline, meeleline, ja teine on arutlev, keeleline. Mulle tundub, et ma saan neid endas üsna selgelt eristada (vähemasti ne dominantsi).
No vot, seisan pildi ette ja lasen tal endaga tööd teha, ennast mõjutada, muuta, väänata, käänata. Tõepoolest on pilt aktiivne ja minu osa on lihtsalt lasta tal tegutseda. Seda pole lihtne sõnades kirjeldada, mis toimub, kuna see pole keeleline protsess, aga ometi pole see mingisugune umbmäärane nautlemine, vaid täiesti range, täpne, üksikasjalik, eritletud liikumine, mida maal minus tekitab. Kohati ma lausa tunnen füüsiliselt, kuidas see mind raspeldab. Seda võiks nimetada mõtlemisprotsessiks, aga pidades silmas seda, et see pole keeleline. Hea maal ühtaegu teeb uusi eristusi ja sooritab uusi lõiminguid. No on seal, ütleme, mingid jooned, värvid, mingisugune tekstuur jne. See kõik kajab minus vastu. Ja nüüd nende liigenduste (värviliste, jooneliste jne.) dünaamika on selline, et see värskendab-teisendab-muudab harjumuspärast meelelise dünaamikat (või pigem staatikat!). Sest maalgi on ajaline kunst, tema staatika on ainult näiline: pelgalt ruumilise objektina ei ole ta ju kunstiasi, vaid lihtsalt üks asi teiste kõrval; selleks, et ta oleks kunstiasi, peab ta haakuma mingite ajaliste protsessidega, neid teisendama. Näiteks siis, kui ma seisan pildi ees ja „tantsin“ temaga. Nagu keegi kujundlikult ütles, et kunstiteosega kokku puutudes on minult keha ja kunstiteoselt hing. Et hingad vaikselt, pea kuuldamatult, ja lased teosel enda sisse hingata (in-spireerida).
See on laias laastus. Kuidas täpselt iga teos mõjub, seda peab igal üksikjuhul eraldi vaatama, sest kuigi see pole keeleline protsess, saab seda siiski mingil moel keeleliselt väljendada või sellele viidata – nagu ma eespool tegingi. Ja pärast saaks võib-olla ka mingeid üldistusi teha, mitte niivõrd kunstiteooria mõttes kuivõrd teatava operatsioonireeglite või mõistestiku mõttes. Praegu ma seda teha ei jõua. Nimetan lihtsalt mõned nimed, teosed – kuigi nagu sellise ürituse puhul ikka, on see ühtlasi ebaõiglane nende suhtes, kes välja jäävad. Kuid ärgem pöörakem tähelepanu sellele, mida pole, vaid sellele, mis on – eks ole? Orsay muuseum on üleni netis ka vaadatav, aga MKM puhul mkm. Nii et nimetan neid, kelle asja netist leidsin.
Kollektsioon algab fovistidega, õige põgusalt – nii et ta jätkab umbes täpselt sealt kohalt, kus Impressionistide muuseum pooleli jääb.